Mõtteid ja unistusi
Lõpuks on kool läbi. No see põhiline värk – küpsuskirjand ja muud loomad. Kõrgemad koolid minust kui fotokunstnikust eriti vaimustuses polnud. Ehk tõesti vajasin veel aega küpsemiseks..? Igatahes nüüd see aeg mul on. Tervelt aasta. Võimalik, et üritan realiseerida hoopis oma esialgseid plaane aasta pärast kodumaa tolm jalgelt pühkida. Kuid ega need asjad pole kunagi nii lihtsad olnud…
Nüüd olen ma siis tööloom. Päris kaheksast viieni just mitte, kuid täistööajaga ikkagi. Võite mind leida ühest teatud pealinna kaubanduskeskusest teile fotokaupu müütamast. Ei ole just see, mida soovisin, ent ehk veidi talutavam.
Jätkuvalt pean siunama olukorda, mil raha teenimiseks peab raha olema. No see nõiaringi efekt, miks ma ei saa rahus fotografeerida, nagu sooviksin. Elu tundub üldse hetkel päris parajalt segane olevat. Kuigi viimasel ajal hakkavad vaikselt asjad siiski ka mingisugust loogikat läbi kumama. Tasapisi märkan endas võimet taas pisiasjadest rõõmu tunda. Kuigi kerge peidan-end-raske-reaalsuse-eest-kivi-alla-efekt on endiselt olemas…
Kuna erilist motivatsiooni ega tahet pole pilti teha ega ka tehtud pilte sättida, siis ei tea lubada, millal mingeid pilte näeb. Vihmane Kapa ehk millalgi hiljem, kui päike paistab…
C’est la vie… # “Johnny Cash – Hurt”
