The Boston Globe avaldas valitud 50 pressifotot möödunud kümnendist, mis torkas silma eelkõige looduskatastroofide, terroristirünnakute ja sõdade poolest, olles dramaatiline ning vahel ka jõhker.
Selektsioon asub siin: The decade in news photographs
The New York Times‘i fotoblogi Lens pakub taaskord elamuse rabava Shiho Fukada fotoseeriaga Jaapanis Kamagasaki rajoonis Osakas elavatest inimestest, kes kunagi said buumi ajal tasuvat tööd kuid kus praegu 30 000 suuremalt jaoks meestest koosneva elanikkonna hulgas valitsevad nälg, alkoholism, enesetapud, üksildus…Väga head pildid ning ka väga hea lugemine, kui inglise keel suus.
Taaskord oli The New York Times’i fotoblogis Lens päris muhe pildigalerii üleval. Seekord National Geographicu fotograafilt Paul Nicklenilt. Mõni kaader paneb ikka mõtlema küll, milleks need tüübid foto nimel valmis on…
Lõpuks on kool läbi. No see põhiline värk – küpsuskirjand ja muud loomad. Kõrgemad koolid minust kui fotokunstnikust eriti vaimustuses polnud. Ehk tõesti vajasin veel aega küpsemiseks..? Igatahes nüüd see aeg mul on. Tervelt aasta. Võimalik, et üritan realiseerida hoopis oma esialgseid plaane aasta pärast kodumaa tolm jalgelt pühkida. Kuid ega need asjad pole kunagi nii lihtsad olnud…
Nüüd olen ma siis tööloom. Päris kaheksast viieni just mitte, kuid täistööajaga ikkagi. Võite mind leida ühest teatud pealinna kaubanduskeskusest teile fotokaupu müütamast. Ei ole just see, mida soovisin, ent ehk veidi talutavam.
Jätkuvalt pean siunama olukorda, mil raha teenimiseks peab raha olema. No see nõiaringi efekt, miks ma ei saa rahus fotografeerida, nagu sooviksin. Elu tundub üldse hetkel päris parajalt segane olevat. Kuigi viimasel ajal hakkavad vaikselt asjad siiski ka mingisugust loogikat läbi kumama. Tasapisi märkan endas võimet taas pisiasjadest rõõmu tunda. Kuigi kerge peidan-end-raske-reaalsuse-eest-kivi-alla-efekt on endiselt olemas…
Kuna erilist motivatsiooni ega tahet pole pilti teha ega ka tehtud pilte sättida, siis ei tea lubada, millal mingeid pilte näeb. Vihmane Kapa ehk millalgi hiljem, kui päike paistab…
C’est la vie… # “Johnny Cash – Hurt”
Siit tuleb siis järgmine must-valge seeria. Tehtud on see enne jõule koolis:
Mis selle seeria puhul teistmoodi on, seletan ma postituse teises pooles. Juttu tuleb fotomanipulatsioonist ehk digitaalsest pilditöötlusest. Lühidalt must-valgest digifotost. Süvitsi ma teemasse ei lähe, vaid seletan lihtsalt veidi lahti, mida ma antud piltidega tegin. Read more…
/ Täiendatud 25. nov. õhtul /
Selja taha jäi reede hommikuks mul juba pikk ja töine õhtu-öö. Esimene pool päevast ei lasknud magamatus ennast tundagi, oli isegi päris hea enesetunne. Teine pool tollest päevast aga hakkas juba piinama. Enne viimast, füüsika tundi hakkas ka päästikusõrm tõmblema (mis siis, et eelneval õhtul Bentonit “tulistatud” sai, nii et vähe pole). Mõeldud-tehtud, nagunii kaamerakott tolknes ka juba õlal. Üks mälukaart oli ka veel kotis varuks, teine sai olude sunnil toimetusse jäetud… Read more…
Eile sadas maha esimene lumi. Nagu täna näha, siis kauaks seda ei ole. Kuid eks see kõige esimene on ikka kõige erilisem. Käisin minagi vaatamata pisut kehvale ilmale õues seda erilisust vahetult tunnistamas. Kaamera oli loomulikult kaasas, nagu kord ja kohus. Et mitte kedagi lämmatama hakata seeria mõttetute piltidega tuiskavast lumest ja lörtsist, panen siia ühe pildi eilsest. Loomulikult on tegemist kõige viimase pildiga, mille ma tegin enne tuppa tulekut maja ees. 
Loodetavasti saab varsti mõnusat kohevat, paksu lumevaipa näha. 
